Alates kellade leiutamisest on need mehaaniliselt juhitavad ajamõõtmisinstrumendid olnud inimestele pikka aega võimas vahend aja kulgemise mõistmiseks. Peagi aga avastati, et seda tüüpi ajamõõtmisinstrumendil on puudus,{1}}selle täpsus vähenes mehaaniliste osade vananedes. Mehaaniliste osade eluea pikendamine nõudis kalleid materjale, mis tõstis oluliselt tavainimestele kättesaamatu kella maksumust.
1929. aastal rakendas Ameerika insener John Marley esmakordselt kvartskristalle elektrikelladele. Arvutades elektrooniliselt kristallide vibratsiooni arvu, et juhtida elektrimootori kiirust, mis omakorda ajas osutid kellaaega näitama, lõi ta edukalt kvartskella.
Kvartskella sünd juhatas kellade valmistamises sisse uue ajastu. Mehaaniliste põgenemiste abil juhitud ajamõõtmise ajastu lõppes, asendus ajavõtusüsteemidega, mida juhivad materjali enda väga stabiilsed füüsikalised omadused. See süsteem ei muutnud mitte ainult ajamõõtmisinstrumendi struktuuri, vaid reformis ka ajaühikuid. Kõige elementaarsem ajaühik-teine-määrati uuesti tseesiumiaatomite vibratsiooni põhjal.
